Jumala

E Victionario

Finnice[+/-]

Appellatio[+/-]

  • /ˈjumɑlɑ/

Nomen substantivum[+/-]

jumala

  1. deus (-i masc.) || Ens cui vis supernaturalis conceptum est, et quod a sacrificiis, suppliciis, etc., propitiatum est; divinitas; divus.

Nomen proprium[+/-]

Jumala

  1. Deus

Declinatio[+/-]

Nominis substantivi declinatio

Declinatio Finnica
sing. plur.
nom. jumala jumalat
gen. jumalan jumalien
jumalten
jumalain
part. jumalaa jumalia
iness. jumalassa jumalissa
elat. jumalasta jumalista
illat. jumalaan jumaliin
adess. jumalalla jumalilla
abl. jumalalta jumalilta
allat. jumalalle jumalille
ess. jumalana jumalina
translat. jumalaksi jumaliksi
instr. jumalin
abess. jumalatta jumalitta
comit. jumaline-

Nominis proprii declinatio

Sicut singularis nominis substantivi. (Comitativus Jumaline-.)

Dictiones collatae[+/-]

Aliae appellationes Dei

Dictiones derivatae[+/-]

Loci[+/-]

Uskon yhteen Jumalaan, Isään kaikkivaltiaaseen, taivaan ja maan, kaikkien näkyväisten ja näkymättömien Luojaan.

Credo in unum Deum, patrem omnipotentem, factorem caeli et terrae, visibilium omnium et invisibilium.